"there's a void where there should be memories.."

Üksildus on üks räme bitch.

aga seda ma olen vist juba maininud. noh, mis seal ikka, mainin siis veel ühe korra.

Ei, tegelt muidu ei tohiks ju kurta. mul selline ladu igast head näksimist. comfort food much?

ja tänu toidule ma elangi selle nõmeda momendi üle. natuke masekat, siis magusat peale ja juba ongi jälle naer väljas. varsti olen paks valmis kah. või noh, paksem siis.

Tegelt, see ei olnud üleüldsegi teema, millest ma tahtsin nii palju heietada.

Peab ju kindlasti ikka ära mainima, et täna oli küüslaugufestival.

Seal olid sellised toredad asjad müügil nagu näiteks: šokolaad, kommid, viin, jäätis, supp, kohv...ja midagi vist veel, hetkel ei tuleta küll kuidagi meelde. (ja mitte unustada kõigile neile näidetele mõttes küüslauk ette panna). ema proovis kohvi. ausalt öeldes ajas juba see lõhn iiveldama, seega need kohalikud toredused ei tekitanud minus just erilist vaimustust. aga noh, see ainult minu arvamus.

Saime veel Mäxi, Kaire ja Mammuga kokku. üritasime küüslaugu- või sibulavanikuid leida, aga kõik olid juba otsas. vaooo. (tallinnast tehti tellimus :D)
Eesti arbuusi sai ka. see oli kollane. KOLLANE! aga jah, väga magus ja mahlane. sõin pool arbuusi ära just. loksun nagu veepall ja paha hakkas. öök. enam ei taha.

Mäx kirus et õlletelki ei leidnud. tahtis meile tulla külma õllet jooma.
Kuidagi väga mitu inimest kurtis meile sama probleemi. mõni võttis isegi naise ainult sellel põhjusel kaasa, et oleks kaine autojuht olemas. vahi nalja. :D

Oeh, jälle läks nii pikaks. kui ma juba kirjutama hakkan siis enam pidama ei saagi.

NB! mu ema lihtsalt ei ole normaalne. või noh, 'your average mom'.

ma vist parem ei hakka mainima, mis ta jälle tegi. (või õigemini, mis ta enam vähem koguaeg teeb) :D

aga nii palju võin öelda, et ma umbkaudu vist mõistan, mida Travis tundis. :D

Nii, nüüd on küll kõik.

lähen oma toiduvaru kallale.

and in that moment, I swear we were infinite..

vaoo, ma pole juba mingi kaks kuud kirjutanud.

ma vbl septembris hakkan jälle korralikult blogima ka.

Rääkisin just Taaviga. Ta tahtis teada kas see olen ikka mina või keegi teine. ja noo, siis sai juba niisama ka räägitud elust. lõpuks tulid väga huvitavad teemad jutuks. nalja sai. :D

pole nagu ma ei tea kui mitu aastat näinud. ta on täiega muutunud kah, enam ei tunneks äragi. ja normaalseks on ka lõpuks läinud. the little bad brat finally grew up. :P

jaa, ma arvan et ma olen vist natuke tõbine. kurk on täiega valus.

peaks vist magama minema.

ei viitsi eriti kirjutada praegu nagunii.

26 päeva veel! :D