Wow
That's it. That's all I had to say after more than a year away. See you next year.
Okei, ma kirjutan natuke veel, sest a certain someone käis pinda täiega.
Ausalt öeldes läks mul vahepeal üldse meelest ära, et mul blogi on. Ma pidin Katult järele küsima, mis mu blogi nimi on, sest ise meelde küll ei tulnud.
So here I am. Ega mul tegelikult midagi huvitavat jagada pole ja ausalt öeldes väga ei viitsi ka midagi peanupust välja õngitseda. Kell on 5.20 hommikul ja ma näen vaeva,et klaviatuuri pimedas näha, sest ma ei viitsi tuld põlema panna. This is my life.
Ma lähen magan paar tundi ja siis alustan reedega uuesti. Päevakava näeb ette, et tühjendan külmiku (enda kõhtu), panen Torrenti Supernatural season 4-8 tõmbama, vedelen voodis ja üritan mitte palju liigutada because PAIN, koostan filmi nimekirja, uitan Tumblris nii kaua kui ootan ja siis alustan maratoniga. Ja siis olen emotsioonide sasipundar.
(Kui niimoodi kõik ilusti kirja panen, siis näib terve päev nii ilus ja organiseeritud välja, aga olgem ausad. Tegelikult magan ma nagunii kella neljani õhtul jutti ja siis olen vihane ja tujust ära. You know, the usual)
Järjekordne sisutühi postitus valmis. Halleluuja.
Head ööd!
