Coldplay - Atlas

Olen see nädal filmilainel olnud. üheksa filmi vaadatud, paar tükki veel ootamas.
Kuulasin Rush soundtracki korralike kõlaritega ja noo see on ikka nii hea. Nüüd tuli tahtmine filmi uuesti vaadata.

Käisin eile Coriolanust vaatamas. Sai esimest korda Tom Hiddlestoni ka teatrilaval ära näha. Huvitav oli, väga head näitlejad, mulle meeldis.


Käisin esmaspäeval arstil. Tuli välja, et mul on rauavaegusaneemia. Hah. Nüüd saab kolm kuud rauatablette võtta. Nojah.

Marcelo Zarvos - Craig Worries

Must auk. Ikka ja jälle see must auk.

Ma olen nii väsinud.



Vähemalt on juuksed jälle punased.
small victories.

TV On The Radio - Wolf Like Me

Mõtlesin paar lauset jälle kirja panna. lihtsalt niisama, sest mul on hetk aega ja jaksu ja tuju.

Highlight of the day yesterday (and not the good kind): I hit myself in the face with the car door.
Ma siiamaani mõtlen kuidas see üldse võimalik oli, sest, et noh, see tundus lihtsalt nii ulme kuidas see üldse juhtus, aga näed, mina suudan. Õnneks ei murdnud ma oma nina, aga kuradi valus oli ikkagi.

PÖFFil on viimane nädal käsil. Ma olen juba kuus filmi ära vaadanud ja neli on veel jäänud. See aasta kahjuks ei saanud nii palju filme, kui oleks võibolla tahtnud. Samas, kogu see edasi-tagasi sõitmine on nii väsitav, et ma rohkem vist ei oleks suutnud nagunii. Ma jõuan iga päev koju, pea vatti täis ja ürita siis ennast õhtuks tagasi linna vedada. Voodisse pugemine tundub palju parema ideena.

Filmide kohta nii palju, et siiamaani olen väga hea valiku teinud. Nautisin neid kõiki väga ja oo kui palju head muusikat oli. Iga kord kui ma lähen mõnda filmi vaatama, siis kõrv on alati kikkis juhuks kui peaks leidma jälle mõne peidetud aarde.

Selle aasta filmi list:

*Bitch Hug (Rootsi)
*Love Eternal (Iirimaa)
*Home (Rootsi, Island)
*Kill Your Darlings (USA)
*Ego (Rootsi)
*Love Steaks (Saksamaa)
*Free Fall (Saksamaa)
*Just A Sigh (Prantsusmaa)
*Rush (Suurbritannia, Saksamaa, USA)
*Only Lovers Left Alive (Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA)

Selle 'Only Lovers Left Alive' filmiga oli selline naljakas lugu, et ma juba pikemat aega olen sellel filmil silma peal hoidnud. Ma mingi kuu aega tagasi kirusin täiega, et seda on siiamaani ainult filmifestivalil näidatud ja meie kinodeni see vist ei jõua iialgi. Ja siis tuli lõpuks PÖFFi kava välja ja ma leidsin selle ja ma olin seitsmendas taevas terve päeva. Seal mängivad mu lemmiknäitlejad Tom Hiddleston ja Tilda Swinton ja peale nende veel John Hurt, Mia Wasikowska ja Anton Yelchin. Oh boy, I can't wait for saturday!!


Kui veab saan see nädal veel oma raamatute tellimuse ka ära saata. See on minu sünnipäeva kingitus. All I want for Christmas and my birthday is books! (or money... for books)


Aeg ongi juba nii kaugel, et hakkan jälle linna poole sättima. Kino ootab. (õnneks saan täna emaga koju. thank god!)



Adios, amigos!

Stateless - Bloodstream

Wow

That's it. That's all I had to say after more than a year away. See you next year.





Okei, ma kirjutan natuke veel, sest a certain someone käis pinda täiega.

Ausalt öeldes läks mul vahepeal üldse meelest ära, et mul blogi on. Ma pidin Katult järele küsima, mis mu blogi nimi on, sest ise meelde küll ei tulnud.

So here I am. Ega mul tegelikult midagi huvitavat jagada pole ja ausalt öeldes väga ei viitsi ka midagi peanupust välja õngitseda. Kell on 5.20 hommikul ja ma näen vaeva,et klaviatuuri pimedas näha, sest ma ei viitsi tuld põlema panna. This is my life.

Ma lähen magan paar tundi ja siis alustan reedega uuesti. Päevakava näeb ette, et tühjendan külmiku (enda kõhtu), panen Torrenti Supernatural season 4-8 tõmbama, vedelen voodis ja üritan mitte palju liigutada because PAIN, koostan filmi nimekirja, uitan Tumblris nii kaua kui ootan ja siis alustan maratoniga. Ja siis olen emotsioonide sasipundar.

(Kui niimoodi kõik ilusti kirja panen, siis näib terve päev nii ilus ja organiseeritud välja, aga olgem ausad. Tegelikult magan ma nagunii kella neljani õhtul jutti ja siis olen vihane ja tujust ära. You know, the usual)


Järjekordne sisutühi postitus valmis. Halleluuja.
Head ööd!

Massive Attack - Paradise Circus

Kevad on lõpuks käes, aga täna tuiskas jälle maa valgeks. No mis asja nagu?! Mul on lumest juba nii kõrini.

Kirjutasin just pika jutu maha kui palju muusika on mu elu mõjutanud, aga siis ma kustutasin selle siiski ära, sest tundus imelik seda siia üles panna. Võibolla kirjutan millalgi märkmikusse ümber. Ma ei tea, mul on muusikaga alati mingi eriline teema olnud ja kuigi ma tahaks vahel sellest terveid esseesid kokku kirjutada ei suuda ma kunagi kirja panna seda mida ma tegelikult tunnen. Väga keeruline värk, ei oska isegi kuidagi seletada.

Peamine mõte ongi selles, et kui ma leian jälle midagi eriti head, selle hindamatu kadunud aarde muusika sügavast merest, siis ma olen lihtsalt sõnatu ja võime arusaadavaid, loogilisi lauseid kokku panna lihtsalt kaob. See on väga võimas tunne ja samas nii väljakannatamatu.

Õõhhh, kell on juba kolm ja ma olen ikka veel üleval, kuigi ma pean hommikul vara ärkama. Aga muidugi just nüüd ma leidsin nii palju lugemist ja muusikat, mida kuulata. Ma ei saa eales magama, isegi kui ma tahaks. Monday mornings are the worst.

Seoses lugemisega, ma olen ikka tõeline masohhist. LJ-s on lihtsalt briljantsed autorid, kes oskavad hämmastavalt hästi kirjutada ja ma suudan alati leida need story-d, mis on kõige masendavamad ja kurva lõpuga jne. Aga samas need on liiga head, et neid mitte lugeda. Võibolla kirjutan teise blogisse sellest veidi pikemalt.

Nii, tagasi lugemise ja muusika juurde.

Perfect muusika mida öösel pimedas kuulata:

>:P

Two Steps From Hell - Zombie Train

Ben Frost - Through The Roof Of Your Mouth

White Lies - Death

MA TAHAN SUVEEEEEEE!!!

Ma otsustasin lõpuks tuka välja kasvatada. Elu on kohe nii palju lihtsam.

Neljapäeval pean hambaarsti juurde minema. Ema naljatas, et ta viib mu käe otsas kohale, sest ma jooksen muidu kindlasti minema. Ma lihtsalt vihkan hambaarste niiiiii väga.

Pärast sõidan Jõgevale ja jään ööseks sugulaste juurde. Reedel lähen juuksurile. (Pärast kolme ebaõnnestunud korda sain ma lõpuks aja)

Võimalik, et järgmise nädala veedan maal.

Paper Route - Dance On Our Graves

How to Care for Your Sherlock Fan as Reichenbach Draws Nigh

A guide for Sherlock fans to print off and send to friends and family

1. DON’T be the first to mention “The Reichenbach Fall.” After reading this post, you may be tempted to gauge your fan’s sanity. “How are you feeling about Sunday?” you may be tempted to ask. But your fan is still on a “The Hounds of Baskerville” high, soaring through life on cheekbones and maybe!Mystrade and I-don’t-have-friends-I-only-have-one. The denial will end soon enough.

2. DO offer to watch “The Reichenbach Fall” with your fan. No one should have to go through that trauma alone. Don’t be offended if your fan refuses the offer, though. No one should have to sob like a baby in public.

3. DON’T check up on your fan too early after the episode. Your fan will, as mentioned before, be crying like a baby. Allow a decent interval of mourning. It’s only appropriate. Use the time to read reviews of the episode so you know whether to be prepared for the worst.

4. DO check up on your fan at some point after the episode. Call on Monday. Call on Tuesday. Go to their house on Wednesday and drag them bodily into the sunshine. Do whatever is necessary to ensure their well-being because they will probably forget.

5. DON’T tell your fan “It’s only a TV show.” You are attempting to offer comfort. Instead your fan will shout “You’re right! It will never be reality - REALITY IS WORTHLESS” and shut themselves in their room with ice cream, internet and a stack of DVDs and never leave.

The apocalypse is near!