Äääää...pealkiri läks meelest!

Ma siin mõtlesin et kirjutaks nata jälle. Mu tuju on nüüd parem, kui enne (not really, but it doesn't matter!)

Ma tahaks tegelt ilgelt magada. Sain ainult kolm ja pool tundi tna magada, kuna olin nagu peaaegu terve öö üleval ja tegin seda f**king matat. Ma olen niiiiiiiii loll ikka!!! Totaalne idioot!! Igastahes, sain nata puhata tunnis, kuid siiski mitte eriti. Inkas jäin peaaegu magama, kuid siis helises just kell!! Üldse oli igav koolis. Need nõmedad väiksed põngerjad seal käivad ikka niiiiii närvidele! Täiega blokivad teed ja karjuvad ja jooksevad peaaegu otsa...!!!!
Homme on geos kontrolltöö ja pean hakkama õppima! Aga mai viitsi ega taha üldse. Siis ma pean veel poes käima et süüa saaks teha, kuna ema tuleb alles laupäeval ja nii kaua olen omapead. Ma juba vahepeal mõtlesin et teeks peo, aaga mai tea enam. Eks näeb mis saab, homme ka veel ju võimalus.
Muide ma sain endale uue vihavaenlase...Keirin vihkab mind täiega!
Aga tegelt see ei ole ju minu süü (vähemalt mitte kõik)
Tna keemias ta hakkas täiega pinda käima ja siis veel sodis käed kah täis, kui mina tahtsin tagasi teha siis kohe ütles et okey aitab nüüd, mai tee ju rohkem. Ma nagu ei teinudki midagi. Lõpuks ma tegin ikkagi tagasi(topelt) sodisin ta selja pastakaga nata täis(oops, sorrry) Ta võttis asja nii tõsiselt et nagu ma juba mõtlesin et omfg, tänast päeva ma enam üle ei ela. Küsis mingi Massu käest kääre ja mul tuli juba hirm et nüüd lõikab mu juuksed maha. (she's scary you know!!!) Muidugi ta solvus vist Helise ja Jaana peale kaa kuna nad ei suutnud naermist absull lõpetada.
Muide, kui ma tna Jagiga väljas käisin, olin nii hea inimene et päästsin hiire ära. Jagi oleks ta peaaegu kätte saanud kui ma ei oleks takistanud. Ta oli niii nunnu väike hiireke. Igastahes, siis enam jagi sealt lahkuda ei tahnud ja hakkas ilgelt kaevama. Ma juba tüdinesin ära ja tahtsin ära minna aga tema ei liikunud üldse. Ma viskasin rihma maha ja hakkasin minema kõmpima, lootes et kuidagigi reageerib aaaga EI, kus sa sellega, ikka istub seal edasi ja kaevab. Lõpuks, kui olin juba mitu korda mõelnud et jätangi ta sinna kaevama ja lähen ise minema, otsustasin ta ikkagi ära tirida ja kaasa võtta.

Enivei, siin ma olen, istun ja kirjutan, mõtted saavad vaikselt juba otsa ja puha, kõht ka juba koriseb ullult, peaks vist süüa tegema.

Muide tahaks täiega et Katu jälle linna tuleks, pole nii ammu näinud(ühe nädala ja puha) Tahaks koos jälle hängata linna vahel.
Miss ya sista!!!

well, mul said uudised just otsa! Et nagu järgmise blogini siis.
Olge toredad ja rõõmsad edasi ja kui siiamaani ei olnud veel, siis nüüd peate hakkama rõõmsaks!(jah, see on käsk!)

KatZ the little idiot!!!

NB! kuradi haiged värdjad jälle karjuvad akna all, tahaks nii väga näiteks vett kaela visata(or somethin like that) ja nüüd veel pillivad kah, vat kui tore siis.

NB!(nr.2) ainult 3 nädalat ja 5 päeva veel koolis käia! Noo tegelikult käib see ainult minu kohta, tegelt peaks ikka veel 4 nädalat olema! Jap, mul on vähem koolis käia, aga mai ütle miks!

Buh bye!!!

Kas ma peaks rõõmus olema?

Lacuna Coil- Falling again

(kuidagi kurvad lüürikud, kuid mulle meeldivad sellised!)


siin ma jälle olen, istun arvuti ekraani ees ja kirjutan natuke.
Ma pole tõesti ammu kirjutanud. Aga ega mul polegi midagi ju kirjutada.
Kohutavalt palju on juhtunud, kuid samas nagu ei ole ka. Vahepeal on kõik nii imelik olnud...mulle tundub nagu oleksin kogu selle aja maganud.
Tegelt ei tea ma isegi mida võiks siia kirjutada, kuid samas see jutt läheb ikkagi pikemaks.
Kõik on liiga imelik. Ma ei oska isegi selgitada, kuid nii see on.
Kuulan muusikat ja naudin seda üksindust, mida mul palju enam jäänud ei ole, ema tuleb varsti tagasi. Kuigi homme ta läheb ära ja tagasi tuleb alles laupäeval nii et saan homme ka veel üksi olla.

Muusika on nii tore. Ma vist ei suudaks ilma muusikata eladagi. Tore on seda kuulata, see parandab alati tuju.


Kool on nii jamaks läinud. Ma suudan tunnis veel ainult mõelda sellest millal ometigi lõppeks tund ja ma saaks tagasi koju, üksindusse. Mai tea miks, aga mul ei ole eriti tahtmist enam rohkete inimeste seas olla. Ma ignoreerin vaikselt juba inimesi ja hoian neid endast eemal. Kuigi, veel on vähemalt sõpradega tore koos olla.

Ma ei taha enam õhtuti magamagi minna, sest siis tuleb hommik kiiremini ja hommikul mai suuda voodistki välja tulla. Kuidagi nii suva on kõigest juba, kuigi ma saan aru küll et niimoodi ma mõelda ei saa.

Ma olen tõsiselt imelikuks muutunud ju, või mis?

Aga jah, tegelt mai teagi miks ma seda siia nii väga kirjutan. Ei usu et keegi eriti tahaks lugeda minu "hullult sad" storyt niivõinii. Ma peaks tegelt millestki huvitavast ja toredast rääkima. Kuid mul ei ole hetkel kuidagi tuju midagi rõõmsat kirjutada. Ma parem kirjutan sellest mingil muul päeval.

Enivei, mul vist ei ole midagi rohkemat rääkida. Okey, who am I kidding, mul oleks veel rääkida, aga mai tee seda. Ma hoian kõik ülejäänu enda teada. Te ei pea rohkemat teadma, niigi palju juba rääkisin.

Ma nüüd jälle minema.
Olge mõnsad!