(kuidagi kurvad lüürikud, kuid mulle meeldivad sellised!)
siin ma jälle olen, istun arvuti ekraani ees ja kirjutan natuke.
Ma pole tõesti ammu kirjutanud. Aga ega mul polegi midagi ju kirjutada.
Kohutavalt palju on juhtunud, kuid samas nagu ei ole ka. Vahepeal on kõik nii imelik olnud...mulle tundub nagu oleksin kogu selle aja maganud.
Tegelt ei tea ma isegi mida võiks siia kirjutada, kuid samas see jutt läheb ikkagi pikemaks.
Kõik on liiga imelik. Ma ei oska isegi selgitada, kuid nii see on.
Kuulan muusikat ja naudin seda üksindust, mida mul palju enam jäänud ei ole, ema tuleb varsti tagasi. Kuigi homme ta läheb ära ja tagasi tuleb alles laupäeval nii et saan homme ka veel üksi olla.
Muusika on nii tore. Ma vist ei suudaks ilma muusikata eladagi. Tore on seda kuulata, see parandab alati tuju.
Kool on nii jamaks läinud. Ma suudan tunnis veel ainult mõelda sellest millal ometigi lõppeks tund ja ma saaks tagasi koju, üksindusse. Mai tea miks, aga mul ei ole eriti tahtmist enam rohkete inimeste seas olla. Ma ignoreerin vaikselt juba inimesi ja hoian neid endast eemal. Kuigi, veel on vähemalt sõpradega tore koos olla.
Ma ei taha enam õhtuti magamagi minna, sest siis tuleb hommik kiiremini ja hommikul mai suuda voodistki välja tulla. Kuidagi nii suva on kõigest juba, kuigi ma saan aru küll et niimoodi ma mõelda ei saa.
Ma olen tõsiselt imelikuks muutunud ju, või mis?
Aga jah, tegelt mai teagi miks ma seda siia nii väga kirjutan. Ei usu et keegi eriti tahaks lugeda minu "hullult sad" storyt niivõinii. Ma peaks tegelt millestki huvitavast ja toredast rääkima. Kuid mul ei ole hetkel kuidagi tuju midagi rõõmsat kirjutada. Ma parem kirjutan sellest mingil muul päeval.
Enivei, mul vist ei ole midagi rohkemat rääkida. Okey, who am I kidding, mul oleks veel rääkida, aga mai tee seda. Ma hoian kõik ülejäänu enda teada. Te ei pea rohkemat teadma, niigi palju juba rääkisin.
Ma nüüd jälle minema.
Olge mõnsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar