i feel like shit.
Pea valutab ja üldse on selline tunne nagu sisikond oleks miksrisse topitud, kael on ka kange.
Hommikut alustasin õudusunenäost üles ärgates ja üldse algas kõik väga halvasti.
Ema helistas ja sain teada et Donna on juba kolm päeva kadunud olnud. ma ei osanud kuidagi reageerida, väga tühi tunne tekkis ja kuidagi emotsioonitu olemine. see pole vist siiamaani mulle kohale jõudnud.
Katsun palju mitte sellest mõelda, aga loodan siiski kõige paremat. kuigi...
Vedelesin terve päeva voodis ja ei saanud midagi tehtud. jälle tulid need vastikud mõtted pähe. ma pean vist koguaeg midagi tegema, sest kui korraks jään seisma, siis hakkan mõtlema ja siis läheb asi jälle kibedaks.
Alguses mõtlesin, et mul oleks vaid seda ühte asja vaja, et ma tunneksin et kõik on korras ja iga hetk läheb paremaks. ma tõesti lootsin sellele, kuigi ma teadsin et see soov ei lähe täide nagunii, aga...täna ma mõistsin lõpuks, et võibolla see ei aitagi ja võibolla miski ei aitaks.
vahel ma tunnen et ma olen tõsiselt üks lootusetult naiivne optimist. ma ei tea ise kah.
Ma ei suuda seda lauset kuidagi peast ära saada mis mu sugulane mulle ühel suve õhtul ütles. ja kui õigus tal oli. Tollal ma tahtsin küll kohe küsida ja vastuseid saada, aga vaikisin. ma ei tea miks ma vaikisin. aga praegu ma tahaks tõesti teada.
ma ei tea enam mida ma räägin. ärge pange mu segast juttu tähele.
Peaks vist nüüd sööma natuke, pole terve päeva midagi hamba alla saanud.
i hate him.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar