laupäev, 11. detsember 2010

Step Zero- consumed

2 nädala pärast on juba jõulud. krdi kiiresti läheb aeg.
Tellisin eile oma sünnipäeva kingi ära. books, books and more books. Ma olen nüüd nii õnnelik.

Tore on, et see vastik torm Monika on lõpuks vaibumas. Kooli jõudmine on ikka tõsine katsumus. teed on nii paksult lund täis, et sealt läbi saamine on suur tüütus. ja hommikul voodist välja saamine on täielik õudus. ma suren mitu korda ära enne kui tulikuuma dušši alla jõuan. ja praeguste ilmadega käin ma seal veel tihemini kui enne.
Ma tahan kuhugi soojale maale, talv on nii nõmeeeee!

Ma olen praegu täielik invaliid. üldse ei saa liigutada, kõige parem on ainult siis olla, kui ma liikumatult laman. püsti saamine ja kummardamine on kõige hullemad. lihased lihtsalt karjuvad.

Tead, ma mõtlesin, et see on nii imelik. vahel kui ma täiesti rahulikult hingan, siis järsku tekib selline tunne nagu ma lämbuks täiega. kuigi hingan muidu täitsa normaalselt. weeeird.

Ja ma tahan maaaaaale!! kui ma vaid oleks teadnud, et vanaema oli linnas. Ma tahan täiega Ruud näha jälle, ta kasvab nii kähku suureks. ja Marika ja Raul on ka veel seal.
Eelmine nädalavahetus oli super tore. mul on nii hea meel, et ma läksin.
Mul on nagu maailma parimad sugulased üldse. Perekond on ikka üle kõige.




Tegelikult kogu sellel tekstil polnud mingit erilist mõtet. mul on lihtsalt igav ja ma üritan juba pikemat aega dušši alla jõuda. siiani ei ole veel jõudnud. üritan lõpuks voodisse ka jõuda. kunagi.

Kommentaare ei ole: