Ma olen endiselt elus.
Aga tegelikult ma ei ela.
Hea uudis on see, et ma hakkasin jälle joonistama. oh happy days. Üritan kaustiku enne jõule või siis vähemalt enne uut aastat täis saada.
Kurb uudis on see, et Kundrussaares võeti suur kask maha. See oli kõige sümboolsem asi seal. Ma jumaldasin seda puud. See oli nagu selle maja kaitseingel, mis sirutas oma pikad käed armastavalt välja. Ja nüüd on selle koha peal ainult suur känd.
Varsti hakkab jälle PÖFF peale. Ma ei jõua enam ära oodata. Ma loodan, et mul veab sel korral ka ja saan tasuta pileteid. Siis ma vist lähen kinno elama.
Ma ei tea miks mul naabritega kohe üldse ei vea.
Vanas korteris elas üleval hull vanamees ja all lapsed põrgust. Ja nüüd on esimesel korrusel mingi narkoärikast napakas, kes kuulukate järgi peksab oma naist ja koeri ja käib koguaeg mingite kahtlaste kantpeadega läbi. Ta käib kõigile pinda ja koguaeg on mingi probleem temaga, aga nad lihtsalt ei koli minema.
Ma pean juuksurisse minema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar