Kirjutasin just pika jutu maha kui palju muusika on mu elu mõjutanud, aga siis ma kustutasin selle siiski ära, sest tundus imelik seda siia üles panna. Võibolla kirjutan millalgi märkmikusse ümber. Ma ei tea, mul on muusikaga alati mingi eriline teema olnud ja kuigi ma tahaks vahel sellest terveid esseesid kokku kirjutada ei suuda ma kunagi kirja panna seda mida ma tegelikult tunnen. Väga keeruline värk, ei oska isegi kuidagi seletada.
Peamine mõte ongi selles, et kui ma leian jälle midagi eriti head, selle hindamatu kadunud aarde muusika sügavast merest, siis ma olen lihtsalt sõnatu ja võime arusaadavaid, loogilisi lauseid kokku panna lihtsalt kaob. See on väga võimas tunne ja samas nii väljakannatamatu.
Õõhhh, kell on juba kolm ja ma olen ikka veel üleval, kuigi ma pean hommikul vara ärkama. Aga muidugi just nüüd ma leidsin nii palju lugemist ja muusikat, mida kuulata. Ma ei saa eales magama, isegi kui ma tahaks. Monday mornings are the worst.
Seoses lugemisega, ma olen ikka tõeline masohhist. LJ-s on lihtsalt briljantsed autorid, kes oskavad hämmastavalt hästi kirjutada ja ma suudan alati leida need story-d, mis on kõige masendavamad ja kurva lõpuga jne. Aga samas need on liiga head, et neid mitte lugeda. Võibolla kirjutan teise blogisse sellest veidi pikemalt.
Nii, tagasi lugemise ja muusika juurde.
Perfect muusika mida öösel pimedas kuulata:
>:P
Two Steps From Hell - Zombie Train
Ben Frost - Through The Roof Of Your Mouth
