you're my cup of tea

Vaata aga vaata, ma isegi suutsin ennast jälle kirjutama veenda. See juba on midagi. mis siis et alles järgmisel päeval lubatust.

Täna olin ma nii tore ja ei läinud kooli.

noo kes tahakski minna, kui õues on endiselt kottpime, vihma ladistab ja külm on. noo ikka ei tõmba küll voodist välja. selle asemel tõmbasin kerra nagu kass ja magasin edasi. ja ega mind tänu sellele ootab nüüd jälle moraalitund emaga (vbl ka vanaemaga, kui ma kunagi otsustan ta kõnesi vastu võtta, mis on üpris ebatõenäoline). ausalt öeldes, kui seda krdi e-kooli ei oleks siis oleks maailm parem koht. ma tean, natuke sai üle pingutatud, aga siis oleks koolist popi panemine poole väiksemate komplikatsioonideta. ja see on juba nagu üks parem maailm. kas ei ole mul õigus?

See reede võiks juba tulla, kaua teda ometigi ootama peab?!

Mõtlesin, et katsuks teha õhtusöögiks kartuliputru. midagi suursugusemat ei viitsi, käib see küll. muidugi olid ajad, kui võis iga reede oodata isegi kena restorani sarnast õhtusööki kolmele. peaks emale mainima, ta pole juba ammu midagi sellist valmis teinud. tavaliselt kui nad nüüd koju jõuavad, saan ainult paki salatit, heal juhul paar viinerit juurde ja kõik.

aga noh, see on see kui pererahvas elab tallinnas. jõutakse alles kell 9 õhtul koju ja seatakse ennast parema meelega teleka ette diivanile. söögitegemisest pole juttugi. oletatakse, et kuna ma nii suur juba, siis mul ammu juba söök tehtud ja kõht täis.

jajaa, kunagi olid head ajad.

Radical Honesty
Seda tasuks lugeda.mulle meeldib kuidas see kirjutatud on.

Päris huvitav oleks, kui sa terve päeva oleksid kõigiga 100% aus. kuigi ma arvan, et minu puhul tuleks sellest ainult kõige kohutavamat pahandust. aga jah, kuidas kellelegi. :)

Otsustasin end proovile panna, võtsin käsile väikse challenge'i, nimelt "100 themes challenge" Originaalselt oli see mõeldud joonistamiseks, aga otsustasin hoopis kirjutamisega proovi teha.

Sellega siis nii, et katsun 100 lühikest story't inglise keeles kirjutada. pikkus jääb kahe A5-e vahele.

Sajast on mul juba kolm kirjutatud, more or less. rahul olen ainult ühega. It's gonna be tough. :D

Paistab, et nv tuleb järjekordselt üsna igav. Kõik on jälle ära ja midagi pole teha, ainult maga ja igavle. Kuna vanemad sel korral jälle ei tule pole ka piisavalt liikumisvabadust. seda enam paneb soovima, et omaks juba oma autot ja juhiluba. oh seda häda.

Praegu ma peaks löselemise asemel hoopis nõusid pesema ja süüa tegema.

õppimisega võiks ka natuke tegeleda.

Homme tuleb niiiii mõttetu päev jälle, aga ma pean ennast ikkagi kooli vedama. Liiga palju puudumisi tekib muidu. esimese kursuse kohta on mul juba mingi 5 päeva ja 4 tundi. kuigi on alles kooliaasta algus. mine tea palju ma lõpuks kokku saan. Eelmine aasta oli mul kokku u. 15 või natuke rohkem. mine tea, ma võin see aasta isegi purustada oma rekordi. :D

Ema juba helistas kah. vastu ma ei võtnud, saatsin smsi et ma ei taha rääkida. sain päris kurja smsi vastu. tema peab nüüd jälle isale ja vanaemale aru andma. mis mõttes nagu?! isast saan veel aru, aga miks peaks ta vanaemale aru andma??

aga noh, mis seal ikka. see oli mu teo tagajärg, eks ma pean selle alla neelama.

Praeguseks aitab kah mu jahumisest. (nagu ema seda mainis)

ma pean nüüd minema söögi ühele tegema ja emaga tülitsema...oh goody.

titles need time and i don't have that..

Lugesin just erinevaid blogisi ja krt, ma lihtsalt ei oska nii loovalt kirjutada kui mõned. pole ikka seda kirjaniku annet ei kuskil. teised on nagu mingid jumalad, kellele ma alt üles vaatan. :D

Aga see selleks. Praegu mõtlen vaid sellele, et tahaks ikka oma kodus, hubaselt diivaninurgas lösutada. näiteks mõnda head sügavat filmi vaadata või raamatut lugeda ja muusikat taustaks kuulata. kõrvale võtaks tassikese kuuma teed ja.. kaotan end vist jälle unistuste hõlma ära. aiaiai, väga paha lugu. aga küll see reaalsus jälle aru pähe lööb.

ahhsaa! paistab, et ma ei saagi rohkem kirjutada kuna kell on ju üksteist juba ja ma peaks ammu magama nagu head lapsed ikka. wrong!! ega ma kunagi tegelt voodis selleks ajaks ei ole ja magama võibolla jään ka alles ühe-kahe ajal? enne vaja veel pikalt pesemas käia. see võtab kaua aega kuna ma pean alati sooja veega võitlema elu ja surma peale. see tuleb ja läheb nagu ise heaks arvab, mis siis et ma seisan seal, pea ja silmad seebised, et saaks nüüd selle pesuga ühele poole. ma võin sellest ainult unistada. lõpuks saab mul lihtsalt kõrini, pomisen paar roppu sõna nina alla ja kannatan selle külma vee ära. ja iga kord vannun, et ma enam kunagi tagasi ei tule. ja nii iga kord uuesti.
Olgu, olen teiega aus. tegelt ei ole põhjus üldsegi selles. ma lihtsalt ei viitsi ära kuulata kuidas vanaema mu närvidel astub. tõmbun tagasi oma tuppa ja saan rahu. enam vähem.

nii palju siis tänasest. ega ma õigupoolest oma jutuga nüüd kuhugi ei jõudnudki aga mis parata. nii juhtub mul tihti. juhuslikult kui sa seda lugesid, kes sa ka ei oleks, siis hetkel sa vist kirud mind et ma su elust nii palju minuteid raiskasin, aga kõige raudsemate närvidega inimene kannatab selle ära. kes teab, võibolla oled selleks just sina.


Homme katsun midagi asjalikku kirjutada. rõhk sõnale katsun. (homsega võib palju juhtuda, eriti kui kõnealune olen mina).

those tiny moments of peace make life so sweet

Võin väita et praegu on selline perfect moment ja kõik paistab ok.

Tegin pannkooke maasikamoosiga ja kõrvale väikse tassikese kohvi, playlististist kostub Norah Jones'i mahe muusika ja mida muud võiksingi tahta et asja veel paremaks teha.
heh, muidugi oleks neid asju palju mida praegu tahaks väga, kasvõi näiteks keegi kellega koos muljetada ja rääkida sügavatest asjadest (millegi pärast on mul just selline tahtmine hetkel), kuid antud hetkel piisab ka mainitud asjadest.

Hmmm, kui vaid selliseid hetki oleks rohkem. jajaa, unistada võib alati.

Ei tahaks küll hetkel seda harmooniat rikkuda, kuid mul on siiski veel küllaltki palju õppida ja ma ei taha kuidagi end selle lainele viia.

Käisin mõni hetk tagasi Madliga kinos. Filmiks oli prantsuse väärtfilm "Seinte vahel"

Rääkis ühest prantsuse koolist, kus käisid raskesti kasvatatavad lapsed. ega ma pikemalt hetkel sellesse ei süvenu, kuid võin öelda, et oli täitsa vaadatav.

Ega tegelikult aeg ajalt olekski vaheldust vaja kõigest sellest hollywoodi jamast. (mitte et ma väidaks, et kõik hollywoodi filmid saast oleks, aga noh, ikka enamus neist küll).

See tuletas muidugi mulle meelde, et varsti varsti on tulemas PÖFF, kuhu ma see aasta tahaks kindlasti minna. kui veab, siis äkki issi saab jälle pileteid muretseda.

Kohutavalt kahju on muidugi sel hetkel see, et ma ise Tallinnas ei ela, siis ei oleks mingi probleem minna peale kooli või õhtul kinno, et lõõgastuda ja süveneda mõnesse väärtfilmi.

Kunagi ma pean sinna vabatahtlikuks minema. siis saab tasuta filme vaadata ja natuke kasulik ka olla. Kui vaid seda kooli ei oleks... paneb ohkama kohe.

Kaks nädalat on veel koolis käia, siis saab lõpuks puhkust. kui kuidagi suudan ema veenda, siis lähme kuhugi spaasse. lõõgastumine on minu jaoks hetkel kõige tähtsam. muidu ma lihtsalt põlen läbi.

krt, sellest kohvist pole ka üldse kasu. uni tuleb täiega peale ja ma ei saa veel magama minna. lihtsalt võimatu.

I had one of those dreams again. ma ei tea mis värk mul nende unenägudega on. pärast ei julgenud jälle magama jääda ja tuld ka ära kustutada. natuke närvidele käib juba. aga noh, vähemalt ma tean kindlalt, et see oli uni. tore teada.

Norah Jones- Sunrise

He eats hearts and drinks love

She didn't know when it began or how it happened. Maybe it had always been a part of her and all it needed was one push, a click. One day, everything just seemed so wrong, impossible to handle; it was like a spiral staircase- when she made it down her head was spinning and her stomach was in a twisted knot and she just didn't know why.

She felt like she was falling in pieces again and again, over and over again. and she couldn't put the pieces back together because they made her bleed and one by one they disappeared.

There were good days and there were bad days. the bad days were worse. It came like lightning from a clear sky, she couldn't even prepare herself.

The panic scared her. the tears were hot and stinging. the confusion made her head spin wildly. the pulsing headache was like a heartbeat. the loneliness was the worst, it was paralysing.

Everything seemed pointless, nothing made sense anymore. She didn't want to sleep to get away from it, she couldn't. time was only ever stolen from her. she couldn't afford that.

Emptiness. why did there have to be such an awful emptiness. why? why couldn't she stay oblivious to it like the rest. maybe she would be okay right now if she wouldn't have realised that. she would be safe from her own nightmares.

I had a dream.