esmaspäev, 8. veebruar 2010

the line between hate and love is thin

Vahel ei ole ikka üldse tore kui vanavanematel on su koduvõti.
Sest ta võib iga kell lihtsalt sisse marssida.
Ma mõtlesin et ma saan täna rahuliku õhtu omaette olla, aga kus sa sellega.
Ja ema teadis, aga mulle ei võinud öelda?
Terve see nädal on juba praegu täiesti perses. ma ei saagi üksi kodus olemist nautida.
Ja mingi mõttetu jampsimine käib praegu ja see ajab mind hulluks.

Mis toimub ometigi? kas keegi ütleks mulle ka?


Laske mul ometigi hingata ja ärge toppige oma nina minu asjadesse.
koguaeg tahetakse midagi teada ja ma pean teesklema et olen keegi kes ma tegelikult ei ole. ja siis halatakse, et miks ma selline olen ja et see kõik on nende ja selle ja selle süü.
ma ei taha mingit psüholoogi jura kuulata, aitäh.




Nõme kui midagi positiivset ei ole kirjutada.


Aga üks asi veel. Millalgi teen plaani teoks ja annan vaikimisvande.
mulle meeldib ennast proovile panna. ja teisi. :)
vbl isegi üsna varsti? praegu juba harjutan.



Cat needs a hug, please.
:(

Kommentaare ei ole: